Tipu küla on üks nooremaid külasid Soomaa rahvuspargis. Tipu küla algusaastateks võib pidada 1860-ndaid aastaid, mil Suure-Kõpu mõisnik Alexander von Stryk siia saeveski rajas ning talupoegadele ümbruskonda kohad jagas. Saetud lauad veeti Halliste jõe kaldale. Varakevadel, mil tulvavesi hakkas alanema, köideti lauad kimpudesse ja parvetati müügiks Pärnu. Samal ajal lasi mõisnik ehitada ka Kõpu-Tipu sihitee. Hiljem asustus laienes ning talusid rajati ka ümber-kaudsetesse metsadesse.
Tipu küla arenes kiiresti, õitseaeg jäi 20. sajandi esimesse poolde. Külas töötasid meierei, koolimaja, masina-ühistu, postiagentuur, raamatukogu, toimis aktiivne seltsielu, tegutsesid isetegvusringid. Küla kõrgajal elas külas umbes 240 elanikku ning koolis käis 40-50 last.
Tegeleti peamiselt karjakasvatusega, kuna suurvesi võis seemnevilja põldudel hävitada. Toodeti mune, võid, piima, koort, liha. Tipu ja Tõramaa vahel ja samas Halliste külas asus koorejaam.

Teine maailmasõda ja sellele järgnenud kolhooside loomine lõhkus tugevad ja elujõulised talud. Maad natsionaliseeriti 1940. aastal. Paljud taluelanikud küüditati, need kes jäid, sunniti kolhoosi astuma. Külade elanikkond kahanes kiiresti.
Tänaseks on Tipu küla piirid veninud Iia külast Tõramaani, Pärnumaa piirini. Tipu on Kõpu valla 9-st külast kõige läänepoolsem küla. Tema kogupindala on 8737 ha. Suurele osale Tipu külast - 6630-le hektarile - on laienenud Soomaa rahvuspark.

Koolimaja tegutses esialgu tollases kõrtsihoones, mis 1895. aastal oli koolimajaks pühitsetud.
Hiljem, 1932. a., ehitati endise sae-veski koha peale eraldi koolimaja hoone, mis on tänaseni säilunud.
Tipu koolimaja suleti 1964. aastal laste vähesuse tõttu. Edaspidi kasutasid elanikud koolimaja rahvamajana ja raamatukoguna. Alates 1968. aastast kasutas Tartu Ülikool Tipu koolimaja oma õppebaasina. Ligi kahekümne aasta jooksul oli Tipu koolimaja 1200-le praktikandile praktika-baasiks.